Tõde ja õigus V

Par pasākumu

TÕDE JA ÕIGUS V „Kes see tuli seal, kas oma või võõras?”Tulija võpatas kogu kehast.„Oleks ikka nagu oma,“ vastas ta veidikese aja pärast kõhklevalt.„Aga häälest ei tunne,“ arvas vanamees pimedusest. „Tuttav nagu oleks, aga…“ „Ega vist tunne küll,“ lausus tulija, „ pole ju ammugi kuulnud.“ Nüüd valitses pilkases pimeduses tükk aega vaikus. Siis liigutas vanamees end asemel, nii et säng nagises, ja küsis ebakindlalt, isegi nagu pisut ärevalt:„Oled õige sina, Indrek, või?“Lavastaja Ingomar Vihmar: „Mulle tundub, et pannes oma teose pealkirjaks „Tõde ja õigus“ ei mõelnud Tammsaare seda üleliia tõsiselt, vaid selles on parasjagu irooniat. Ta aimas, et mitte tõde ja õigust ei otsi ega vaja inimene, vaid kaastunnet ja armastust. Ajades taga oma õigust ja otsides tõde, võitlevad teose tegelased maaga, jumalaga, ühiskonnaga, iseenda ja teistega, nii et viiendaks osaks ongi kõigil sellest võitlusest toss väljas ja ei jää lihtsalt muud üle kui alistuda. Andestada endale ja teistele. Kui neid „teisi“ tegelikult üldse olemas on. Kui loobuda võitlusest ja sõlmida rahu endaga, sõlmid rahu ka nende „teistega“ ja maa peale saabub rahu! Tegelikult võiks selle loo pealkirjaks olla hoopis „Andestus ja alistumine“ või „Armastus ja kaastunne“ või miks mitte „Armastus ja surm“, aga olen siis pealegi irooniline ja panen lavastuse pealkirjaks ikkagi „Tõde ja õigus“, kuigi ta ei räägi tegelikult ei tõest ega õigusest, pigem elust ja armastusest.On see ka üldse kaasaegne lugu? Loomulikult mitte, tänapäeva inimene ju ei võitle! (See oli iroonia.)” Lavastaja Ingomar VihmarAutor A. H. TammsaareKunstnik, dramatiseerija ja muusikaline kujundaja Ingomar VihmarValguskunstnik Margus VaigurLauluõpetaja ja laulusõnade autor Feliks KüttOsades Ago Anderson, Andrus Vaarik, Ireen Kennik, Jaan Rekkor, Kadri Rämmeld, Karin Tammaru, Kleer Maibaum, Märt Avandi, Priit Loog, Tambet Seling, Ando Loosaar, Inger Lilles-Nestor, Kaido Torn