Klaveritrio. Aavik–Štšura–Leivategija

Par pasākumu

Esitajad: Hans Christian Aavik (viiul) Indrek Leivategija (tšello) Maksim Štšura (klaver) Kavas: Ravel. Klaveritrio a-moll M.67 Vaheaeg Schubert. Klaveritrio nr 2 Es-duur D929 Laval on kolm Eesti tippmuusikut, keda ühendab suur armastus Schuberti muusika vastu. „See teos on pühendatud üksnes neile, kes sellest rõõmu tunnevad,“ kirjutas Franz Schubert 1. augustil 1828 oma kirjastajale Heinrich Probstile. Tema küsimus pühenduse kohta oli olnud igati loomulik: 19. sajandi alguses võis teose pühendus mõjukale isikule tuua heliloojale nii majanduslikku kasu kui ka laiemat tuntust ja toetust. Schuberti veidi mõistatuslik vastus ei väljenda aga niivõrd romantilist salapära, kuivõrd viitab uue kontserdikultuuri kujunemisele 1820. aastate Viinis. Sel ajal alustasid tegevust juba püsikoosseisuga ansamblid, näiteks Ignaz Schuppanzighi kvartett, kes esitasid läbimõeldud kavadega kammermuusika kontserte. Need olid suunatud teadlikule ja maksevõimelisele publikule. Paranes esitustase, kasvas heliloojate rahulolu oma teoste ettekannetega ning nõudlikumaks muutus ka publiku maitse. Kuulajad olid üha enam valmis süvenema keerukamatesse ja mahukamatesse muusikalistesse tervikutesse. Schuberti neljaosaline, sümfoonilise haardega klaveritrio nr 2 on justkui austusavaldus tema hiljuti lahkunud iidolile Beethovenile. Teose teise osa leinav alatoon kompab kunstilise väljenduse piire, kuid samal ajal kinnitab see teos ka Schuberti küpsust suurvormi meistrina. On sümboolne, et esimese osa lõpu eel komponeeris helilooja nii suure innuga, et ajas koguni tindipoti ümber ja jättis käsikirjale suure pleki – sellele on tähelepanu juhtinud pianist Sir András Schiff. Klaveritrio teise osa teema pärineb Schubertile eriti omasest žanrist – kammerlaulust. Seekord ei kasutanud helilooja omaenda loomingut, vaid Rootsi rahvalaulu „Se solen sjunker“ (Päike loojub), mida ta kuulis Fröhlichi õdede salongis tenor Isak Bergi esituses. See nostalgiline muusika on kõlanud ka kinolinal: režissöör Stanley Kubrick kasutas seda 1973. aasta filmis „Barry Lyndon“, et kujutada peategelase moraalset allakäiku 18. sajandi Inglismaal. Maurice Ravel kirjutas oma ainsa klaveritrio 1914. aastal erakordselt kiiresti, justkui aimates Esimese maailmasõja puhkemist. Teos kuulub klaveritriode kuldvaramusse ning esitab interpreetidele suuri nõudmisi nii tehnilise meisterlikkuse kui ka koosmängu tundlikkuse osas. Trio iga osa toetub selgele vormilisele alusele, ent Raveli täpsus ja fantaasiarikkus annavad muusikale palju enamat kui pelga vormiharjutuse kuju. Esimese osa rütmika on inspireeritud helilooja ema kodukandi Baskimaa tantsust zortzico. Teine osa lähtub Malaisiast pärit poeetilisest vormist pantoum. Kolmas osa meenutab passakaljalaadset variatsioonivormi ning finaalis võib aimata sonaadivormi jooni. Ometi köidavad kuulaja tähelepanu eelkõige julged rütmimängud, mis on saanud inspiratsiooni Igor Stravinski balletist „Kevadpühitsus“, mille 1913. aasta Pariisi esiettekanne tekitas omal ajal skandaali. Kontserdikavas kõlavad need kaks suurteost kõrvuti, võimaldades kuulajal jälgida klaveritrio arengut 19. sajandi jooksul – Prantsuse revolutsioonist kuni Esimese maailmasõjani. Schuberti laululisus ja Raveli tantsulisus kohtuvad siin kui romantilise mõttemaailma kaks erinevat, ent võrdselt intensiivset väljendusviisi. Vaheajaga kontsert kestusega u 2 t